Tulekul on kümnes Arvamusfestival. Möödunud üheksast festivalist olen kohal olnud kaheksal, arutelusid juhtinud või korraldanud seitsmel. SpeakSmarti moderaatorina ja nii mõneski muus professionaalses rollis olen aastate jooksul vedanud arutelusid muidugi ka väljaspool festivali. Mõned neist on õnnestunud, mõned natuke vähem.
On inimesi, keda jäävad ebaõnnestumised pikaks ajaks kummitama. Teised suudavad jällegi juhtunu peast raputada ja edasi elada piinlikke momente meenutamata. Mina olen üks neist, kes nii lihtsalt unustada ei suuda. Sest mis võiks olla parem, kui enne uinumist mõelda mõnele äpardunud modereerimisolukorrale aastal 2017 ja endale selle pärast tuhka pähe raputada…?
Modereerimises on muidugi lihtne tagantjärgi tark olla – ütled lõpusõnad ja hakkad viis sekundit hiljem mõtlema, mida oleks võinud teistmoodi teha. Jah, ka siis, kui arutelu läks väga hästi. Ja siis on need korrad, kus arutelu järel on selge, et sel korral oli tegemist pigem kehva sooritusega. Selline taipamine võib tabada ka keset arutelu – mõnikord saab siis veel midagi ette võtta, ent on olnud neidki hetki, kui mõistmise hetkeks on läinud nii trumm kui pulgad ning ainus võimalus on vestlus kuidagi enam-vähem viisakalt lõpuni venitada.
Siinkohal ütlen arutelukorraldajate, tellijate ning publiku tagasiside põhjal, et suuremat enamust minu juhitud arutelusid on kirjeldatud ikkagi huvitavate ja sisukatena, kuid minu õppetundide meenutamine on ehk kasulik mõnele teisele, et samu vigu mitte korrata.
Ebaõnnestunud aruteludest meenub kohe üks juhtum, kus lauaarutelus olid oodatud kaasa rääkima kõik kokkutulnud. Läks aga nii, et vestluse võtsid üle kaks osalejat, kel olid radikaalselt erinevad seisukohad ja kellest kumbki ei hiilanud liigse tagasihoidlikkusega. Ei peljanud nad vestlusringis ka emotsionaalset argumentatsiooni ja väikest konflikti. Minul arutelujuhina ei olnud õrna aimugi, et tegemist on vaidlusega, mida osalejad ka enne on vaielnud ja mida nad olid nüüd lahkesti valmis uuesti vaidlema. Teised vestlusringis viibijad ei saanud sõnakuselt ligilähedalegi ja mina ei osanud jällegi juttu otsesest ideede ja arusaamade vastasseisust kaugemale tüürida. Nii see arutelu kahe inimese dialoogiks jäigi.
Teisel korral oli tegemist klassikalise paneeldiskussiooniga, kus laval olid neli inimest ja mina. Esimene untsuminek oli see, et ma polnud valmis olukorraks, kus teemavaldkonna eksperdina panelistiks kutsutud ajakirjanik hakkab ise teistelt osalejatelt küsimusi küsima. Teiseks oleksin võinud arutelusse ise rohkem särtsu tuua. Oli natuke igav, tuleb tunnistada. Kombinatsioon, kus formaadiks on paneeldiskussioon ja osalejateks normaalsed tagasihoidlikud ja viisakad oma ala ekspertidest eestlased, võib kätte mängida tulemuse, kus vestlus jääb liialt vaoshoituks ja tavapärastest jutupunktidest kaugemale ei liiguta. Võib-olla oleks pidanud lihtsalt sel ajakirjanikul laskma rohkem küsimusi küsida.
Ükskord juhtisin aga arutelu, kus tellija soovil osalesid kaheksa panelisti ja kõik pidid saama vastata kõikidele küsimustele. Omavahel erilist arutlemist ei jõudnudki toimuda, sest piiratud aja jooksul ei ole kaheksal laval istuval inimesel võimalik sisulisi mõtteid avada ja tekitada hoogsat kõiki osalejaid haaravat arutelu. Pehmelt öeldes oli see üks lohisev koosistumine.
Oma kogemustele tagasi vaadates on ilmselge, et hea arutelu eeldus on tugev ettevalmistus. Uuri välja, kes on osalejad – millised on nende seisukohad ja milline on suhtlusstiil. Nii on võimalik sättida sobivaimaks formaat ja küsimused. Enesekehtestamine on midagi, millega mõnel on paremini kui teisel. Mind on aidanud mõtlemine, et üks arutelu on ajas ja ruumis piiritletud mäng, kus arutelujuhil on kindel roll ja selle rolli üks osa on jala maha panemine ja mängu juhtimine. Ka siis, kui sina oled noor naisterahvas ja kõik teised mängus osalejad on lipsudega härrad. Lõpetuseks, proovi teha nii, etarutelu kuulajate jaoks igavaks ei kisuks – vastanda ideesid, palu jutustada lugusid ja uuri-puuri „miks?“ ja „kuidas?“ küsimustega sügavamale.
