Arvamusfestivali tänavuse kultuuriprogrammi keskmes on kultuurisündmuse sari “Kadunud Paide”, mis kutsub mõtlema kadumise ja selle mitmetahulise olemuse üle. Kunstifestival koosneb erinevatest osadest, mis kõik pakuvad inimestele omamoodi üllatust. Kahe päeva jooksul toimuvad nii etendused, installatsioonid, näitused, kontserdid kui ka performance’id.
Selleks puhuks kerkib Paide linna Rüütli tänavale Melanhoolse vastupanu ala, samuti võetakse üle kaks hetkel tühjana seisvat hoonet – Rüütli tänava vana apteegiladu ja selle vastas paiknev elumaja – ning luuakse taaskasutatavast materjalist “Kadunud Paide” kummituslik elanikkond. Paide Teatri dramaturg Mart-Matteus Kampus selgitab intervjuus, kust ammutati inspiratsiooni selle mõtlemapaneva programmi jaoks, milliseid lahendusi kasutatakse sõnumi edasiandmiseks ning millised Paide linna unustatud paigad taas ellu ärkavad.
Paide Teater on selleaastase Arvamusfestivali kultuuriprogrammi keskmes. Kuidas see koostöö sündis ja milline on teie roll Arvamusfestivali juures?
Pakuti! Paide Teater pole veel teismeeaski, mis tähendab, et hüppame hea meelega väljakutsetesse ja koostöödesse. Vahel võtame isegi liiga palju ette, aga nooruses kannatab sellist nöörivedu pidada. Vähemalt vanemad ja kogenumad korrutavad seda meile tihti. Meie rolliks Arvamusfestivali juures sai “Kadunud Paide” kui kultuurisündmuste sarja või kunstifestivali kokkupanemine – see tähendas kontseptsiooni väljatöötamist, osalejate valimist ja kutsumist ning kõige ree peal hoidmist.
Milline on tänavuse festivali kultuuriprogrammi üldine kontseptsioon?
Läbiv teema on kadumine. Kadumine selle sõna kõikides tähendustes: kaovad kohad, kaob südametunnistus, kaob tähelepanu, kaovad võimalused, kaob ka Paide, ja kõige lõpuks, kui mitte miski muu ei saa kaduda, võivad kaduda ka need inimesed, kes kadumist märkasid või selle vastu võitlesid.
Mis inspireeris teid tänavuse kultuuriprogrammi kujundamisel?
Michael Ende raamat “Ilma lõputa lugu”, Lars von Trieri film “Melanhoolia”, László Krasznahorkai looming ning Artur Alliksaare ja Frank Stanfordi luuletused. Need on põhilised ankrud. Lisaks on inspiratsioon mingi igavikuline supp, mille kujundab kõik, mida loed või linnas näed, või ka see, kellega suhtled. Märgiliseks jääb ainult see umbmäärane tunne, et oled õigele rajale jõudnud ja nüüd oled teel millegi sügavama suunas.
Tänu paljudele koostööpartneritele on programmis üle linna toimuvaid põnevaid kultuurisündmusi. Milliseid põnevaid ideid ja lahendusi võib publik sel aastal Paides kohata?
Tulemas on kestvusperformance’id, etenduskunsti, näituseid, kontserte, videoinstallatsioone – kõike saab külastaja kogeda ja kõik võiks kuidagi omamoodi üllatada. Juba need kaks hoonet, vana apteegiladu ja hetkel tühjana seisev elumaja, ka see Rüütli tänavajupp, mille “Kadunud Paide” 9.-10. augustil üle võtab, on põnevad ning väärivad avastamist ja uurimist.
Üks programmi tipphetki on kindlasti teatrietendus “Konsiilium”, kus kasutatakse tehisintellekti ja kaasatakse publikut. Kuidas see projekt sündis ja mida publik sellelt oodata võib?
Idee sündis, kui “Konsiiliumi” lavastaja Helen Rekkor mulle helistas ja rääkis, et tahab tehisaruga teatrit teha. Prooviprotsessi käigus sai selgeks, et põnevaks osaks ongi just inimloogika ja loovuse ning tehisaru võltsloogika kohtumine ja erisus. “Konsiilium” on täielikult improviseeritud koos erinevate tehisintellektidega ning iga õhtu näevad näitlejad ja publik teksti esimest korda. Vaadata, kuidas etendajad proovivad tehisaru loodud teksti edasi anda, kuidas programmid hange jooksevad ja kiiluvad, milliste žanrite poolt publik tollel õhtul hääletab – see on meeletult humoorikas ja põnev.
Kui saaksite valida ühe sündmuse tänavusest programmist, millele erilist tähelepanu juhtida, mis see oleks ja miks?
Dramaturgina imponeerib mulle etenduskunstniku Pirte Laura Lemberi installatiiv-performatiivne teos, mis on inspireeritud Ukraina luuletaja Ilya Kaminsky kogumikust “Kurtide vabariik”. Kaminsky luuletused, mis kirjeldavad linnarahva otsust loobuda ühiselt kuulmisest ja valida vaikimine, on väga mõjuvad. Ootan põnevusega, et näha, kuidas Lember ja tema andekad näitlejad selle teksti lavale toovad.
Lõpetuseks, mida loodate, et festivalikülastajad saavad tänavusest kultuuriprogrammist? Mis on see peamine sõnum või tunne, mille soovite edasi anda?
Loodan, et kunstisündmuste sari „Kadunud Paide“ ärgitab inimesi mõtisklema selle üle, mis nende elus on kadunud, ning paneb neid märkama seda, mis on või oli väärtuslik.
Lisainfo ja kogu Arvamusfestivali kultuuriprogramm on leitav lehelt arvamusfestival.ee/kultuur.
Tekst: Rachel Puusta
