Isegi kõige äärmuslikemates oludes peab ajakirjandus valvama poliitikute ja ametnike üle,
ütles Arvamusfestivalile Eesti Ekspressi ajakirjanik Urmas Jaagant, lisades, et imetleb
Ukraina ajakirjanikke, kes on kohati isegi väga kriitilised Ukraina president Volodõmõr
Zelenskõi suhtes.
Briti meedia oli Teise maailmasõja ajal kriitiline ka Ühendkuningriigi peaminister Winston
Churchilli suhtes, sõnas Jaagant.
Kuidas on Eesti ajakirjandus muutunud sel ajal kui olete töötanud ajakirjanikuna?
Alustasite 2008. aastal.
Kui alustasin siis oli parasjagu käimas veebimeedia tõus.
Hommikul ilmunud paberleheloo kohta tehti veebis lühemaid jätkusid, mis hoidsid fookust
teemal ja arendasid seda edasi.
Sellest ajast oleme jõudnud sinna, kus veebimeedia teeb täiesti oma teemasid, täiesti omi
lugusid. Veebimeediatoimetus meenutab nüüd rohkem ajalehetoimetust ja veebilood on läinud
sisukamaks ning pikemaks. Lehtedes on suuremal või vähemal määral kokkuvõtted asjadest,
mis on juba veebis ilmunud.
Pea kahekümne aasta sisse on jäänud väga järsk pööre. Rollid on vahetunud. Veebimeedia on
nüüd põhiline ja oleme näinud mõnede paberlehtede kadumist.
Arvamusfestivali ideekorjes tõusetus mitmeid teemasid, mis on seotud tehisaruga. Kui
palju te kasutate oma töös tehisaru?
AI kasutamine on keeruline kui asi puudutab loo jutustamist, kirjutamist, faktikontrolli või
info otsimist. Ta teeb need asjad ära, aga ei saa kunagi olla kindel, et see on korrektne, mis ta
on teinud.
Ma ei kasuta teda eriti palju.
Mõnikord olen teinud ise esimese toimetamise ringi ja siis olen lasknud teksti ka AI-l vaadata.
Tuleb tunnistada, et ega tal on kohati häid mõtteid loo ülesehituse kohta ja mõnest neist võib
olla abi.
Mingil teemal ideekorjet tehes pakub AI vahepeal väga napakaid asju, millest on niipalju
kasu, et ta töötab käivitajana.
Praegu on ajakirjanduses tehisaruga seotult kahesugust liikumist.
Ühelt poolt proovivad toimetused leida AI-le rakendust. Teisalt proovitakse AI-d eemale
tõrjuda, et ei läheks läbi AI kirjutatud tekstid.
Ühelt poolt nagu kutsutakse teda tuppa ja teisalt aetakse välja.
See võibolla iseloomustabki AI-ga seotud olukorda. Ta ei ole valmis asi. Temas nähakse palju
potentsiaali, aga selle rakendamisega ei ole jõutud veel sinna, kus tal oleks hea ja kindel koht.
Kas ja kuidas on Ukraina sõda muutnud Eesti ajakirjanike tööd?
Ikka on muutnud.
Eesti ajakirjanikele õpetatakse ju neutraalsust ja objektiivsust. Varem oli lihtsam mõista, mis
need on, ent nüüd on see läinud keerulisemaks.
Eesti vaatest ja ka paljude ajakirjanike isiklikust vaatest on väga oluline, et Venemaa kaotaks.
Objektiivsus seostub praegu rohkem küsimusega, mis on tõde. Tõde on see, et me teame kes
on agressor ja kes ei ole.
Vaatan väga suure austusega Ukraina ajakirjanikke, kellele see asi on veel selgepiirilisem, et
kuidas nad ikkagi kirjutavad artikleid, mis on Ukraina valitsuse suhtes kriitilised.
See võiks tunduda kui olukord, et milleks kodus probleeme tõstatada, kui on vaja võita
Venemaad. Aga ometi nad teevad seda.
Ma olen ka Eesti ajakirjanduses ja ühiskonnas märganud selliseid suundumusi. Me ju tahame,
et riik saaks kaitstud ja mingid inimesed annavad ka ajakirjanikele ääri-veeri mõista, et mingites olukordades mõnedest seadustest mööda vaatamine või nurkade maha sõitmine on
õiglase eesmärgi nimel õigustatud.
Ajakirjanike asi on aga valvata valitsuse, poliitikute ja ametnike, üle.
Mina arvan, et ka kõige äärmuslikemates olukordades ei saa ajakirjandus mitte olla kriitiline
ka oma valitsuse suhtes. Oli seda Briti meedia Churchilli suhtes. Ukraina ajakirjanikud on
kriitilised Zelenskõi ja tema kabineti suhtes.
Ukraina sõjakoleduste näitamine tõstatab ka eetilisi dilemmasid? Kas Eesti
ajakirjandus on läinud sõjakoleduste avalikustamise teed?
Ei ole. Saaks minna palju kaugemale.
Kui lõputult inimesi pommitada koledustega, siis inimesed muutuvad nende suhtes
tuimemaks ja hakkavad ajakirjanduse infovoogu vältima.
Ajakirjanduse vältimine on reaalne probleem.
Kui me midagi avaldame, siis see peab olema ka põhjendatud.
Siin on palju keerulisi küsimusi, et milline info on pildiliselt lugejale vajalik või kas piisab
mõnede asjade sõnalisest kirjeldamisest.
Ajakirjandusel on lisaks valikule, mida avaldada ka valik, mis asjad jätta avaldamata.
Kas te palkade läbipaistvust toetate? Jah või ei?
Sellele on niiviisi keeruline vastata. Ma näen siin nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi.
Töötajale võib avalikustamine olla parem, aga tuleb silmas pidada seda, et igasugust infot
peab oskama ka kasutada. Võib tekkida kadedus või alaväärsuse või häbi tunne või
kahjutunne kellegi suhtes, kelle töötasu on väiksem.
Ehk küsimus on selles, kas inimene suudab objektiivselt hinnata, miks tal on kõrgem või
madalam palk.
Peidus palgad panevad kindlasti tööandjad paremasse seisu, sest võibolla on neil lihtsam
[palga]läbirääkimisi pidada. Asutusega läbirääkimisi pidav üksik inimene on alati nõrgemas
positsioonis. See nõuab päris palju julgust, pealehakkamist ja enesekindlust, et midagi nõuda.
Hästi keeruline on öelda, et milline siin see õige lahendus oleks.
Võibolla on lahendus see, kus ei puudutata mitte konkreetseid numbreid kuivõrd mingeid
vahemikke. Ma pean silmas selliseid vahemikke, mis midagi reaalselt näitaksid, mitte nagu 0-
2000.
Inimestele, kes soovivad kuhugi edasi liikuda, tõusta kõrgema vastutuse ja kõrgema palga
poole, siis sellega kaasnevad palgavahemikud on võibolla vajalik info.
Levib kuulujutt ajakirjanike madalatest palkadest. Kas see palk on siis madalam
võrreldes teiste ametimeestega?
Ma ei oska öelda. Ma ei tea millega võrrelda.
Mis oleks õiglane vast tööd alustanud noore ajakirjaniku palk?
Ma sellist õiglast numbrit küll ei oska öelda (Eesti Noorte Ajakirjanike Seltsi poolt hiljuti
avaldatud palgauuring näitas, et keskmiselt teenivad noored ajakirjanikud 2067 eurot kuus,
millest lähevad maksud maha – toim).
Kui noor ajakirjanik tuleb tööle, siis tema esimene suurem motivaator on saada avaldatud,
saada teha ägedaid asju. Aga lõpuks on tal vaja ka elada ja seda ei saa pidada kuidagi vähem
tähtsaks.
2200 eurot miinus maksud?
See on kinni ka selles, kui jõukas on meie ühiskond. Kui palju me oleme nõus sellise
infoteenuse eest maksma. Kui vaatan, mis tööd meie ajakirjanikud teevad, siis muidugi selle
eest tuleks maksta rohkem. Võibolla palju rohkem.
Mis seis on Eestis arvamusvabadusega?
Ma arvan, et meil on arvamusvabadusega suhteliselt hästi.
Juba ainuüksi see kuidas mingid inimesed sotsiaalmeedias avaldavad kohati ka väga
äärmuslikke ja kummalisi asju näitab, et meil on see vabadus olemas.
Meil on ka toimetuste vabadus, sest toimetused otsustavad millised arvamused avaldatakse ja
enamasti jäävad kehvasti argumenteeritud asjad avaldamata. Silmas peetakse ka lugeja
vajadusi ja konkreetsele väljaandele seatud ootusi.
Väga palju sõltub ka sellest, kas ajakirjanduses suudame teemasid esitada nii, et need
pakuksid huvi ja lugejad leiaksid endale vajaliku ja kasuliku üles.
Autor: Arvamusfestivali kommunikatsioonitiimi vabatahtlik, politoloog Külli Kapper
