Eesti on seni pea täielikult sõltunud bensiini ja diisli impordist, kuid viimastel aastatel on kasvanud kodumaiste transpordikütuste tarbimine, mis moodustab nüüd transpordisektori kütusetarbimisest juba 9,1%. Sellesse kasvu on panustanud eelkõige biometaani kasutuselevõtt. Rajatud on ka Eesti esimene rohevesiniku tootmisjaam ning Pärnus arendatakse rohemetanooli tootmise tehast.
TalTech on äsja analüüsinud biometaani ja teiste vähese CO2-heitega kütuste potentsiaali Eestis, mille alusel riik koostab parasjagu teekaarte, mis seaksid Eesti pikaajalise visiooni nende kütuste tootmiseks ja tarbimiseks. Ka Euroopa Liidus on hiljuti vastu võetud mitu direktiivi ja määrust, mis hakkavad lähitulevikus oluliselt mõjutama uute transpordikütuste tootmist ja tarbimist. Seega on just praegu paras aeg rääkida kodumaiste keskkonnasõbralike taastuvkütuste potentsiaalist uute analüüside, õigusaktide ja arendusprojektide näitel.
Vastutustundlike ja kestlikkuse suunas liikuvate ettevõtete jaoks pakuvad kodumaised taastuvkütused võimaluse vähendada oma keskkonnamõju ja saavutada pikaajaline konkurentsieelis. Nende ettevõtete jaoks on olulisimad küsimused, millal muutub alternatiivkütuste hind konkurentsivõimeliseks, millised poliitikavalikud tehakse Eestis Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmise ja rakendamisega ning milline on meie naaberriikide ja peamiste eksportturu riikide alternatiivkütuste poliitika.
Elektrisõidukite kasutuselevõtu kõrval on ettevõtetel valida eelkõige just biometaani ja vesiniku vahel. Biometaan on maagaasi ligikaudse puhtusastmeni rikastatud biogaas, mida toodetakse jäätmetest, peamiselt põllumajanduslikust sõnnikust ja lägast, kuid ka kodumajapidamiste toidujäätmetest ja tööstuslikest biojäätmetest. Biometaani kääritusjääk ehk digestaat aga on orgaaniline ja loodussõbralik väetis, mille põllumehed võtavad reeglina uuesti kasutusele. Biometaani tootmine ja tarbimine on seega ehe näide ringmajandusest ja jäätmevabast toimetamisest, lisaks aitab see oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja luua uusi töökohti maapiirkondades.
Eestis on hetkel kokku 12 biogaasi ja 8 biometaani tootmisjaama ning parajasti rajatakse veel nelja jaama. Riik ja erasektor on teinud olulisi investeeringuid, et käivitada biometaani turg just ühistranspordisektoris. Selle tulemusena sõidab praegu Eesti linna- ja maakonnaliinidel kokku üle 700 gaasibussi, seal hulgas Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Kohtla-Järves ja Jõhvis. Kokku on Eestis registreeritud 2990 gaasimootoriga sõidukit, mis saavad tankida 30 biometaanitanklas üle Eesti.
Biometaanil on jätkuvalt transpordisektoris kasutamata potentsiaal, eriti gaasiveokite näol kaugmaatranspordis, kus elektriveokite võimalused jäävad lähiajal veel piiratuks. Lisaks uute tanklate rajamisele on biometaanituru edasise arengu ja kasutusvõimaluste laiendamise jaoks oluline luua biometaani gaasivõrku sisestamise punktid. Kääritusjäägi jätkuvaks väärindamiseks väetisena on vajalik regulatiivsete takistuste kõrvaldamine.
Eestis suurenev tuule- ja päikeseelektri tootmine avab võimaluse ka vesiniku ja selle derivaatide nagu metanooli või ammoniaagi tootmiseks. Viimastel aastatel on Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu rahastust saanud viis taastuvenergiast vesiniku tootmise pilootprojekti Tallinnas, Paldiskis ja Narvas, kusjuures välja ehitatakse tervikahelad, mis hõlmavad nii tootmis-, tarnimis- kui ka tarbimistaristut. Toodetud vesinik või selle derivaadid võetakse peamiselt kasutusele transpordisektoris, kuid mõnel juhul ka keemiatööstuse lähteainena.
Juba varsti avatakse neist esimene, Utilitase Tallinna elektrijaama juures asuv rohevesiniku tootmisüksus ning tankla, kust hakkavad vesinikkütust tankima 30 uut vesiniku kütuseelemendiga Bolti taksot. Tegu on Eesti esimese vesinikutanklaga, kuid Euroopa Liidu määruse järgi peab 2030. aastaks olema põhimaanteede äärde rajatud juba iga 200 km tagant üks vesinikutankla.
Vesinikku on võimalik edasi väärindada ka vedelkütusteks nagu metanooliks, mida saab kasutusele võtta eelkõige laevanduses ning mis aitaks oluliselt vähendada meretranspordi kasvuhoonegaaside heidet ja keskkonnamõju. Pärnus arendatakse parajasti just sellist rohemetanooli tootmise tehast, mis saaks metanooli tootmiseks vajamineva elektri suures osas Kihnu lähedale rajatavast Saare-Liivi meretuulepargist.
Eesti ei ole selles liikumises sugugi üksi. Ka Soomes Harjavaltas avati äsja riigi esimene tööstuslik rohelise vesiniku tootmisjaam ning kokku arendatakse või ehitatakse Soomes hetkel lausa üle 45 vesinikuprojekti. Soomlastel on eesmärk toota 2030. aastaks vähemalt 10% kogu Euroopa Liidu rohevesinikust ning nad pole ainsad, sest sarnane plaan on ka näiteks Hispaanias.
Taani on aga seadnud eesmärgi, et 2030. aastaks rahuldatakse kogu riigi gaasitarbimine biogaasi või muu taastuvgaasiga. Hetkel on biogaasi osakaal Taani gaasivõrgus juba 40% ning prognooside järgi on eesmärgi täitmine täiesti realistlik. Pikas perspektiivis võiks ka Eesti võtta sama eesmärgi, et suurendada oma energiasõltumatust, vältida fossiilse maagaasi importi Venemaalt või muudest ebasõbralikest riikidest ja hoida gaasi hinda stabiilsena.
Kõigest sellest räägime täpsemalt 8. augustil kell 14 Paide Arvamusfestivalil ettevõtluskindluse alal toimuvas arutelus “Kas Eestist võiks saada uute keskkonnasõbralike kütuste tootja?”. Teema üle arutlevad Eesti Biogaasi Assotsiatsiooni juhataja Ahto Oja, Utilitas ärianalüüsi juht Aivo Lokk, TalTech kaasprofessor Allan Niidu, Autoettevõtete Liidu direktor Kersten Kattai ja Kliimaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Merilyn Möls. Ootame kuulama ja osalema kõiki, kes soovivad rohkem teada saada uute kütuste tootmise tehnoloogiate ja kasutuselevõtu võimaluste kohta.
