“Inimene, kes saab vähidiagnoosi ei ole mitte haige inimene, vaid inimene kellel on haigus. Nad ei vaja mitte haletsust ega kaastunnet, vaid mõistmist, arusaamist ja ärakuulamist.” – Inna Narro
Vähidiagnoos on uudis, millega kaasnevad šokk, erineva sisuga hirmud, ärevus ja teadmatus tuleviku suhtes. Samuti palju küsimusi, millest levinum “Miks just mina?”. Uudis mõjutab emotsionaalselt ja füüsiliselt nii uudise saajat kui ka tema perekonda, lähedasi ja tuttavaidki. Onkoloogilist diagnoosi seostatakse siiani surmaga, et see on elu lõpp ja tagasiteed siit enam ei ole. Tulevikuga seotud plaanid ja lootused kustuvad ning algavad haigusest tingitud kannatused – valud kehas ja hinges. Hingevalu on ehk mõneti suuremgi, sest murele lähedaste pärast, leinale oma endise mina ja elamata elu pärast, meditsiinilist ravi ei ole. Siin saab ravida vaid olukorra ümbersõnastamine ja sellele enda jaoks olulise tähenduse andmine. Diagnoosi saamine loob uue reaalsuse, selles on teistmoodi tegemised ja tundmised. Diagnoos pole lõpp, vaid uue teekonna algus, kuhu suundumiseks oleks mõistlik varuda kannatlikkust, mitte kannatust.
Kui esmane šokk on möödas, haiguse ja ravi osas vajalik informatsioon saadud, enda pärast osa leinagi ära leinatud, algab kohanemine. Kohanemine nii füüsilises kui psühholoogilises mõttes võib anda inimese elule hoopis uue alguse ja tuleviku jaoks sihikindlamad suunad. Trauma läbi toimub teatud mõttes uuestisünd, millele on antud psühholoogide poolt nimetus posttraumaatiline kasv. Selle termini (inglise keeles posttraumatic growth, lühendatult PTG) töötasid 1990ndatel aastatel välja Ameerika psühholoogid Richard G. Tedeschi ja Lawrence G. Calhoun.
Posttraumtaatiline kasv suunab inimest oma elu sügavamalt mõtestama, tõstab usaldust enda vastu, loob toetavamad ja sisukamad lähisuhted, elule antakse uus tähendus ning tuntakse suuremat tänulikkust väikeste asjade üle. Ei ole harvad needki juhused, kus diagnoosi seljatamisega kaasnenud enesekindlus annab julguse viia täide unistus, mis oleks ilma selleta jäänudki vaid unistuseks.
Kas vähidiagnoos teeb inimesest ohvri või kangelase, on paljuski inimese enda teha, kuid ta vajab enda kõrvale abistajaid, toetajaid ja hoolijaid.
Diagnoosi saamisel ei saa ega tohigi alahinnata haigusest tingitud valu, leina ja surmaga seonduvaid mõtteid, väsimust ning mõnikord ka elutüdimust. Igal mõttel, tundel ja teol on oma koht ja aeg. Kui valida elu ja elule elamise ning tervenemise tee, siis lõppudest saavad alati uued algused, sest eks ole öögi kõige pimedam enne koitu.
Kuidas luua näilisest lõpust uued algused? Arvamusfestivalilt on selle kohta võimalik saada sihte ja seletusi, mõtteid ja suundi, aru ja arvamist. Tule ja arva kaasa!
Laupäeval, 09.augustil kell 18.30 “Ausalt vähist!” alal: „Vähidiagnoos – lõpp või uus algus?“. Tule ka kaasa kuulama ja mõtlema!
Inna Narro-Taimsaare, Ma, kliiniline psühholoog
Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogiakeskus
Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastus-ja palliatiivravi kliinik
