Eestis käib täiskasvanuks saamisega sageli kaasas kindel „tegevuskava“: leia püsiv töö, kogu raha sissemakseks, võta pangalaen ja osta oma kodu. Kinnisvara omamine tähendab enamat kui elukohta, see seostub ka turvatunde, iseseisvuse, investeeringu ja tõendiga, et elus on jõutud järgmisse etappi. Aga kas kodu peab tingimata omama, et see oleks päriselt oma?
Juulis Bonava tellimusel läbi viidud uuringust selgub, et oma kodu ideaal on uuringus osalenud Eesti 18–30-aastaste seas endiselt väga tugev.
„Uuringus osalenutest 84% peab kodu omamist enda jaoks oluliseks elueesmärgiks ning 88% leiab, et oma kodu annab suurema turvatunde kui üürikodu. Kodu ostmist seostatakse kõige rohkem turvatunde ja stabiilsusega, aga ka vabaduse, edutunde ja täiskasvanuks saamisega,“ ütles Bonava Eesti tegevjuht Taavi Soorm.
Tema sõnul näitas uuring samas, et 42% vastanutest tunnetab ühiskondlikku survet kodu ostmiseks. See paneb küsima, kui suur osa omamissoovist lähtub inimese enda vajadusest ning kui suur osa ettekujutusest, et edukas ja iseseisev täiskasvanu peab olema kinnisvaraomanik.
Soov omada ei tähenda võimalust osta
„Üks uuringu selgemaid vastuolusid seisnebki noorte soovide ja võimaluste vahel. 85% uuringus osalenud 250 noorest nõustus, et noored tahaksid pigem kodu osta, kuid ei pea seda realistlikuks. Veelgi enam, 86% leidis, et nende põlvkonnal on kodu raskem osta kui varasematel põlvkondadel,“ tõi Soorm esile leide uuringust.
Kõige suuremate takistustena nimetati kõrgeid kinnisvarahindu, sissemakse kogumise keerukust ja ebapiisavat sissetulekut. Soovi säilitada paindlik eluviis pidas koduostu takistuseks vaid väike osa vastanutest.
„Noored ei pruugi omamisest loobuda seetõttu, et nad väärtustaksid vabadust ja liikuvust varasematest põlvkondadest rohkem. Paljud kohandavad oma plaane olukorraga, kus kodu ostmine tähendab aastakümneteks võetud suurt rahalist kohustust või ei ole praegu üldse võimalik,“ lisas Soorm.
Üürikodu ei pea olema ajutine peatuspaik
Uuring näitab, et noorte suhtumine üürimisse ei ole mustvalge. Ligikaudu kolmandik vastanutest leiab, et üürikodus võib elada sama täisväärtuslikult kui oma kodus, ning pea sama paljud oleks suurema paindlikkuse nimel valmis pikaajaliselt üürima. Samas oleks vaid iga kümnes rahul, kui elaks 40-aastaselt endiselt üürikodus.
„See viitab, et üürimine ei paku praegu paljude jaoks sama turvatunnet ja kontrolli oma elukeskkonna üle nagu omamine. Üürimine ise ei pruugigi olla siin küsimuseks, vaid pigem see, millistel tingimustel üürikodus elatakse,“ ütles Soorm.
Uuringus osalenud praegused üürnikud pidasid oluliseks pikka ja kindlat lepingut, turvalist ja hooldatud maja ning võimalust kujundada kodu oma maitse järgi. Paljude jaoks on tähtis ka lemmiklooma pidamise võimalus, hea heliisolatsioon ning mugavad ühendused ja teenused kodu lähedal.
„Üürikodu võib muutuda päriselt koduks, kui inimesel on kindlus, et ta saab seal pikemalt elada, ning piisavalt otsustusõigust oma eluruumi üle. Üürnik ei pea kinnisvara omama, kuid ta peab saama tunda, et ei ela lihtsalt kellegi teise ajutisel pinnal,“ lisas Soorm.
Kas üürimine võiks pakkuda omamisega võrreldavat kindlust?
Kodu täieliku omamise ja tavapärase lühiajalise üürimise vahele võib jääda mitmesuguseid võimalusi: pikaajaline ja suuremat kindlust pakkuv üürimine, jagatud omand, eluasemeühistud ning professionaalselt hallatud üürikodud. Need võivad anda inimesele võimaluse elada kvaliteetses ja tema vajadustele vastavas kodus, ilma et ta peaks selleks tingimata aastakümneteks pangalaenu võtma.
Soormi sõnul on see väljakutse ka arendajatele, kelle vastutus ei piirdu üksnes müügiks mõeldud korterite ehitamisega.
„Peame looma ka kvaliteetseid ja pikaajalist kindlust pakkuvaid üürikodusid ning elukeskkondi, kus erineva sissetuleku, elustiili ja eluetapiga inimesed saavad end tõesti kodus tunda. See on ka üks põhjus, miks Bonava tegeleb lisaks müügikodude arendamisele ka üürieluasemete loomisega,“ kinnitas ta.
Uuringu järgi ootavad noored tulevaselt kodult eelkõige mõistlikke igakuiseid kulusid, privaatsust, rahu ja piisavalt ruumi. Asukoha puhul on tähtsad turvalisus, ühistranspordiühendus ja rohealade lähedus. „Need ootused ei sõltu tingimata sellest, kelle nimi on kinnistusraamatus,“ tõdes Bonava esindaja.
Ent uuring jätab õhku suurema küsimuse. Kui noored tahavad endiselt oma kodu, kuid paljud ei pea selle ostmist realistlikuks, siis millise probleemi peaksime ühiskonnana lahendama? Kas aitama rohkematel noortel saada kinnisvaraomanikuks või looma üürimise mudeli, mis pakuks omamisega võrreldavat turvatunnet, püsivust ja vabadust? Ja kas noored valiksid sellise võimaluse ka siis, kui kodu ostmine oleks neile jõukohane?
Selle üle arutlevad 8. augustil kell 16.00–17.30 Arvamusfestivali Hooliva ühiskonna alal Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru, Bonava Eesti tegevjuht Taavi Soorm, sisulooja ja investor Kätriin Vares ning tudeng ja Euroopa Liidu rahastuse konsultant Meriliis Kivimägi.
Arutelu „Kus on noore kodu? Kuidas elatakse tulevikus ja kas kodu peab tingimata omama?“ juhib ajakirjanik ja saatejuht Brent Pere.
