Ma olen hariduselt õde ja töötasin aastaid haiglas. Mingil hetkel aga tundsin, et kui ma ise teadlikku lahkumise otsust ei tee, siis sööb see süsteem mu lihtsalt ära. Mitte ainult töökoormus ei olnud kurnav – haiget tegi ka see, et liiga tihti jäi tervisemurega inimesest alles vaid haiguslugu ja raviplaan. See, kuidas end tunneb inimene, kelle ümber kogu meditsiinisüsteem tegelikult ju üles on ehitatud – millest ta läbi läheb või mida ta vajab –, ei mahtunud sageli raviplaani. Inimene taandus lihtsalt ühelt protseduurilt teisele liikuvaks kehaks. Mina aga igatsesin näha ja toetada inimest tema tervikkogemuses.
Lahkusin meditsiinisüsteemist ja liikusin täiesti teise äärmusesse – õppisin joogat, uurisin tervikliku tervise toetamise viise: toitumise, hingamise, liikumise jm olulisust. Kogesin isiklikult erinevate teraapiate mõju, meditatsioonide sügavust ning hiina meditsiini ja nõelravi mitmekihilisust. Ühel hetkel avastasin, et olin tavameditsiinist üsna kaugele triivinud. Aga siis hakkas elu mulle ette tooma olukordi, mis panid mind taas hindama meditsiinisüsteemi tugevusi ja väärtust. Samal ajal teadsin juba, kui palju saab toetavate valikutega luua terviklikumat kogemust – ja kui oluline on see, mida igaüks ise oma tervise heaks teha saab. Nii asusingi tagasiteele, liikudes äärmusest keskme poole – sinna, kus teaduspõhine meditsiin ja holistiline maailmavaade saavad kohtuda.
Just siis, kui olin hakanud leidma endale uut vaadet tervise toetamisele, saabusid mu ellu kaks väga suurt muutust – rinnavähidiagnoos ja holistilise tervisecoach’i õpingud. Üks tõi mind patsiendina haiglasse, koos paljude protseduuride ja arstivisiitidega. Teine õpetas mulle veelgi enam omavastutuse võtmise olulisust ning aitas märgata ja mõtestada kõiki neid kihte – vaimseid, füüsilisi ja emotsionaalseid –, mis koos raske diagnoosiga minu ellu jõudsid.
Nii ma elasingi kahe maailma vahel. Ise õppides ja kogedes, kui palju võivad väikesed, järjepidevad sammud toetada igapäevast heaolu ja aidata kriisiga paremini toime tulla. Samal ajal kuulsin oma raviarstilt, et ega ma enda heaks eriti midagi teha ei saagi – ja üleüldse nii raskel ajal polegi mõistlik mingeid muutusi elustiilis ette võtta. See suhtumine üllatas ja kurvastas mind väga. Südames oli mul siiski palju tänu. Nii selle eest, et mul oli ligipääs kaasaegsele diagnostikale, toetavale meeskonnale ja elupäästvatele ravivõimalustele. Ka selle eest, et coach’i õpingute toel suutsin ma keset kriisi siiski märgata, milliseid valikuid ma ise saan teha, et luua endale parimat võimalikku tervikkogemust – nii ravi kui ka isikliku heaolu tasandil.
See teekond on õpetanud mulle, et meditsiin ja inimese enda jõud ei ole vastandid, vaid koos, käsikäes, tervikliku tervenemise lahutamatu osa.Aga miks peab inimene ränga haiguse ajal ise olema see lüli, kes ühendab kaks nii olulist poolt? Kuidas saaksid tõenduspõhine meditsiin ja täiendavad lähenemised kohtuda nii, et inimene ei jääks kahe vahele, vaid saaks päriselt tunda terviklikku tuge?
Mina usun, et meil on aeg ehitada rohkem sildu – mitte vastandada, vaid mõista ja toetada inimest tervikuna.
Just sellest räägime Arvamusfestivalil, laupäeval, 09.augustil kell 16.30 “Ausalt vähist!” alal: „Tõenduspõhine, täiend- ja alternatiivmeditsiin – kust jookseb piir?“. Tule ka kaasa kuulama ja mõtlema!
Täiendavat infot ja tuge on võimalik leida eluehedus.ee
Kertu Chaffraix
Õendustausta ja isikliku haiguskogemusega holistiline tervisecoach
