Eestis on rikkalikult bioressursse – meil on metsa, rohumaid, toiduks ja söödaks kasvatatavaid taimi ja nende tootmisest üle jäävaid kõrvalsaadusi, vetikaid – ja teadusvõimekust nende väärindamiseks. Meil on arenev toiduinnovatsioon, kasvav keskkonnateadlikkus ja vajadus majandusmudelite ümberkujundamiseks. Ometi jäävad kohalikud bioressursid tihti alakasutatuks või eksporditakse neid toormena, väärtust lisamata. Miks on loodusest pärinevate ressursside kasutamine päriselus nii keeruline?
Võib-olla on meie ühiskond jõudnud näilisesse heaolusse, kus palgad tagavad igapäevase stabiilsuse, kuid vastutus majandusarengu eest kipub nihkuma „kellegi teise“ kanda, tihti ka väljapoole Eestit? Kuidas suunata meie majandus innovatsiooni ja kestliku arengu teele, mida just kohalikud bioressursid pakuvad?
Ettevõtjate, vabaühenduste ja riigi esindajatega rääkides selgub, et biomajanduse arengu probleeme ja vajadusi tunnetatakse üldjuhul sarnaselt. Nüüd oleks vaja aga astuda konkreetseid samme, mis biomajandusele Eestis uue hoo sisse lükkavad. Sestap korraldab Eesti Maaülikool Arvamusfestivalil arutelu „Kohalikud bioressursid majanduse hüvanguks. Miks on see päriselus nii raske?“, kus koos teadlaste, ametnike ja ettevõtjatega otsitakse vastuseid ja lahendusi bioressursside efektiivsemaks kasutuselevõtuks.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna juhataja Marie Allikmaa rõhutab, et Eesti potentsiaal bioressursside kasutuselevõtuks on suur. „Võti peitub innovatsioonis ja otsustusjulguses. Peamised takistused pole looduslikud, pigem on need n-ö korralduslikku laadi. Me vajame väärtusahelate arengut. Baasteadmised on meie ülikoolides tugevad, kuid kuidas tuua need ettevõtlusse? Riigi poolt saame üle vaadata ka selle, et meie seadusandlus toetaks teadmussiiret,“ sõnab Allikmaa.
Eesti Maaülikooli Innovatsiooni ja teadmussiirde osakonna juhataja Katrin Kepp on temaga ühel nõul ja täiendab: „Eestis on teaduslik potentsiaal bioressursside kasutuselevõtuks olemas, aga head ideed takerduvad tihti elluviimisel. Vajame tugevat ühenduslüli teaduse ja ettevõtluse vahel, aga ka poliitilist järjepidevust ja visiooni.“
Eesti Maaülikooli teadusprorektor Kalle Olli, kes arvamusfestivalil bioressursside arutelu modereerib, toob välja ka tehnoloogilised piirangud. “Ilmselt on see minu kui teadlase kiiks, et just tehnoloogilisi vajakajäämisi on meil kõige rohkem. No ei tee me veel ligniinist ravimeid või tselluloosist inimtoitu. Samas ükski loodusseadus ei ütle, et ei võiks. Olemasoleva tehnoloogia jaoks ei ole aga vist jah muud vaja kui rakendamist ja see toimub läbi innovatsiooni,” kirjeldab Olli.
Lauri Raid, puidutööstur ja puidukeemilise väärindamise eestkõneleja, toob välja metsandussektori kasutamata potentsiaali: „Eestis on 39% puistutest raieküpsed, kuid ühiskondlik kokkulepe nende uuendamiseks ja väärindamiseks puudub. Me võiksime luua kõrge lisandväärtusega tööstusi, mis aitaksid katta riigi kasvavaid kulusid,“ viitab ta ettevõtete panusele ühiskonnaliikmete heaolu tagamisel.
Samas rõhutab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige ja metsaprogrammi juht Silvia Lotman, et biomajanduse areng peab põhinema looduse taastumisvõimel ja ökoloogilistel piiridel. „Kuni loodusmetsad pole kaitstud, raiemahud ei vasta majandusmetsade juurdekasvule ja kevadine raierahu on rikutud, ei saa me rääkida jätkusuutlikkusest,“ ütleb Lotman. Ta toob samas ka näiteid biomajanduse teistest valdkondadest, kus pärandniitude hooldamine, märgalaviljelus või lokaalsed toidutootmislahendused ühendavad keskkonnasõbralikkuse ja majandusliku mõistlikkuse.
Bioressursse ei leidu mitte ainult metsades, vaid need kasvavad ka meie põldudel, rohumaadel ja veekogudes. Igal juhul on biomajandus tugeva regionaalse mõjuga majandussektor: kui väärindamine toimub kohapeal, sünnivad uued töökohad ja elu säilib ka väljaspool suuremaid keskusi.
Väga suur osa bioressurssidest on seotud kodumaise toidutootmisega, olgu see siis traditsiooniline või uudistoit. Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse teadus- ja arendusjuht ning Funki Foodsi asutaja Sirli Rosenvald toob arutelus välja biotehnoloogilise toidutootmise tulevikupotentsiaali: „Kinnised tootmissüsteemid tagavad suurema toidujulgeoleku ja vähendavad kliimamõju. Näiteks mükoproteiin on täisväärtuslik valguallikas, mida saab kasvatada väikese jalajäljega, kasutades toidujäätmeid, vett ja maad minimaalselt,“ sõnab Rosenvald. Toidutootjate elu pole siiski meelakkumine, sest nad peavad toime tulema poliitikatest, turureeglitest ja tarbijate harjumustest tulenevate takistustega, tõdeb Rosenvald.
Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras on eelkõnelejatega nõus ja võtab selle arutelu kokku tõdemusega, et ehkki kohalike bioressursside potentsiaal majanduse edendamisel on märkimisväärne, takistavad selle täielikku realiseerumist mitmed praktilised väljakutsed. „Ainult tõhusa koostööga riigi, ettevõtjate, teadlaste ja kohalike kogukondade vahel suudame leida lahendusi, mis viivad meid fossiilsetest ressurssidest sõltumatu majandusmudeli suunas,“ sõnab Terras ja rõhutab vajadust liikuda sõnadelt edasi konkreetsete tegudeni.
Eesti majandus vajab teadlikke valikuid, julgust ja koostööd, mis tooksid esile meie enda bioressursside tegeliku väärtuse. Me ei vaja pelgalt üksikuid edulugusid, vaid terviklikku mudelit, kus kohalik tooraine tähendab kohalikku väärtust.
Kutsume sind kaasa mõtlema ja arutama kahel Eesti Maaülikooli korraldataval arutelul:
