Julgeolekuekspert Erkki Koort: Ukraina sõja käsitlemisest ei tohi väsida

Lähis-Idas toimuv näitab praegu ka Venemaa eliidile, kuidas väike riik suudab edukalt endast väga palju suurema vastasega sõdida ja sellel on eliidile mõju, lausus Koort, tuues näiteks, et Iisrael on pindalalt Iraanist 79 korda väiksem riik, rahvaarvult on Iisraeli ja Iraani vahe kümnekordne.

Peagi lõpeb Arvamusfestivali ideekorje. Kas Arvamusfestivalil tuleks rääkida ka Ukrainast?

Jah, kindlasti.

Miks ei tohi väsida Ukraina sõja käsitlemisest?

Ukraina sõja käsitlemisest ei tohi väsida, sest meeldib see meile või mitte, aga Ukraina sõjast ei sõltu mitte ainult Ukraina tulevik, vaid ka meie tulevik, kogu Euroopa, aga ka Venemaa tulevik. Kui sõda algas, siis minu esimene artikkel sellest sõjast kandis pealkirja «Putini saatus otsustatakse Ukraina steppides» ja see ei ole muutunud. See on ka täna nii. Venemaa ei ole saavutanud ühtegi eesmärki ja ta püüab propaganda kaudu panna meid uskuma, et neil läheb hästi, et nad on oma asjadega justkui ülesannete kõrgusel. Tegelikult ei ole. See on mõeldud meie uinutamiseks ja nende uinutamiseks ka, kes võibolla sõjasündmuseid igapäevaselt ei jälgi. Nad tahavad, et meile jääks mulje, et midagi pole enam teha. Midagi pole parata. Ja see on üks selline n-ö tegevus meie väsitamiseks.

Selle aasta Arvamusfestivali fookuses on dialoogi jõud. Ukraina rahukõnelused on näidanud aga dialoogi võimatust. Kuidas teie seda mõtestate?

N-ö läbirääkimised käivad. Kõik teevad nägu, et need on rahuläbirääkimised. Tegelikult ei usu seda USA, kellel on vaja see sõda lihtsalt lõpetada, sest see on kallis. Eks me kõik tahame, et see sõda lõpeks, ent me näeme, kuidas siin on osapooltel erinevad tingimused. Euroopa vajab samamoodi sõja lõppu. Kui me vaatame Ungaris, Slovakkias ja ka Tšehhis toimunud sündmusi, siis Putin suudab võtta seda raha sealt riigikassast kuitahes kaua ja võtab veel n-ö laekal põhja ka alt ära ning kasutab sealt kõik ära, ent demokraatlikud riigid seda teha ei saa ja demokraatlikele riikidele on see väljakutse, et suur osa vahenditest läheb täna Ukrainasse. Ukraina teeb ka nägu, et rahuläbirääkimised käivad. Ukrainlased saavad aga väga hästi aru, et tänases olukorras, kus USA tahab rahule sundida ja Venemaa teeb nägu, et ta peab läbirääkimisi, see sisulise lahenduseni ei vii. Venemaa samal ajal ei saa anda Ameerika Ühendriikidele järgi ja teisalt ei saa nad neid ka ignoreerida, sest USA majanduslik võim ja mõju maailmamajandusele on nii suur, et USAl on sanktsioonide ja muude meetmetega võimalik Venemaa taltsutada. Täna nad ei ole seda teinud ja Euroopa on käitunud ka nagu natukene veidralt teinekord. Veidralt selles mõttes, et ühelt poolt tervitatakse väga erinevate avaldustega, ka Euroopa Ülemkogu avaldustega, USA presidendi rahupüüdlusi, kuigi tegelikult mõistetakse, et Trump ei taotle õiglast rahu, mida taotleb vähemalt enamik Euroopa liidritest. See dialoog on seega selline, et kõik räägivad oma jutu ära ja tegelikult keegi teist väga ei kuula, aga päriselt ignoreerida ka ei saa.

Mängudialoog?

Mängudialoog, just. Pole täielikult välistatud, et selle käigus jõutakse lõpuks ikkagi lahenduseni. Praegusel hetkel seda aga ei paista.

Kuivõrd on võimalik, et Ukraina sõda ei lõppegi läbirääkimiste laua taga, vaid hoopis mingil täiesti teistsugusel moel?

Ma arvan, et ta lõpuks lõppeb ikkagi läbirääkimiste laua taga. Lihtsalt küsimus on, et millises positsioonis keegi selle sõja lõpuks on. Kui Euroopa ja USA ei oleks kehtestanud neid tobedaid piiranguid relvasüsteemide kasutamisele ja oleks tarninud piisavalt kõrgtehnoloogilist relvastust sel hetkel, kui tegelikult Venemaad oli sõjaväljal võimalik murda, oleks see sõda juba lõppenud. Aga seda ei tehtud. Loodeti, et tekib mingi muu lahendus ja üks pooltest väsib. Kahjuks ei vaadatud kumb pool on ohtlikum. Ühelt poolt kardetakse, et Ukraina langeb ja teiselt poolt kardetakse, et veri voolab Moskva tänavatel. Nii püütaksegi seda selliselt kummaliselt balansseerida. Meenutab natuke 1990ndaid aastaid, kui meie taastasime oma iseseisvuse. Siis öeldi ju ka meile väga paljudest riikidest, et ärge kõigutage paati, sest väga halvad asjad võivad juhtuda tuumariigiga. Praegu on sama asi.

Kuidas Lähis-Idas toimuv hakkab mõjutama Ukraina sõda?

Erineval moel. Esiteks on küsimus selles, kas Ukrainasse jagub relvi, mida Ameerika Ühendriik ja Iisrael täna kasutavad Iraani vastu. Lähis-Ida riigid kasutavad ära ka oma varusid Iraani rünnakute tõrjumiseks ja vajavad uusi rakette ning uusi seadmeid. See on üks põhjus. Teine mõjuv tegur on kindlasti nafta hind, mis on kerkinud. Eile langes, täna jälle kerkis ja jääb selliselt käima terve selle sõja aja. USA on öelnud, et see sõda ei kesta väga pikalt. Mis tähendab, et nafta kõrge hind ei saa ka väga pikalt kesta. Praegu on ta ajutiselt tõusnud, mis avab võimalusi Venemaale müüa oma naftat kõrgema hinnaga, aga see ei ole pikaajaline, vaid on ikkagi suhteliselt lühiajaline mõju. Üks mõju mida ei tasu alahinnata on veel. Venemaa sõjablogijad ja korrespondendid näevad praegu, kuidas peetakse sõda Iraani vastu. See on midagi sellist, mida Venemaa tegelikult nägi ette 2022. aastal sõjas Ukraina vastu. Aga nad ei suutnud mitte midagi sellist teha, mida täna suudab USA ja mis Venemaa vaatest veel on kõige hullem, et seda suudab teha Iisrael. Iisrael on pindalalt Iraanist 79 korda väiksem riik, rahvaarvult on kümnekordne vahe ja ta suudab sõdida edukalt endast nii palju suurema riigiga. Venemaal on see kindlasti asi, mis ei jää tähelepanuta ja millel on oma mõjud. Mõjud ka eliidi hulgas. Võibolla need mõjud ei ole praegu sellised, mis avalikult välja paistavad, aga pinna all on need kindlasti olemas.