Kas tehisaru asendab arsti? Küsimus on intrigeeriv, kuid eksitav. Õigem on küsida: millist tööd saab tehisarule usaldada, et tervishoid oleks kiirem, ühtlasema kvaliteediga ja inimeste jaoks kättesaadavam? Ning millised uued kohustused ja riskid see kaasa toob?
Vajadus tervishoiutöötajate järele ei kao lähikümnenditel kuhugi. WHO Euroopa regiooni hinnangul võib Euroopas 2030. aastaks olla puudu 940 000 tervishoiutöötajat. Eestis oleks Euroopa Liidu keskmise tasemeni jõudmiseks vaja ligikaudu 650 arsti ja 2600 õde. Peaaegu pooled Eesti arstidest olid juba 2021. aastal vähemalt 55-aastased.
Kolme tuhande tervishoiutöötaja koolitamine kiiresti ei ole realistlik. Seepärast on tehisaru võimalik vastus tööjõupuudusele, et arst ja õde saaksid teha rohkem seda tööd, milleks neid kõige enam vaja on.
Tehisaru meditsiinis
Tehisaru kasutatakse meditsiinis juba praegu. See aitab vastuvõtte dokumenteerida, radioloogilisi pilte hinnata, teaduskirjandust läbi töötada, haigusriske prognoosida ning ravivõimalusi võrrelda. Paljudes Eesti perearstikeskustes ja haiglates kasutatakse lahendusi, mis kuulavad patsiendi vastuvõttu ning koostavad selle põhjal dokumentatsiooni. Tervishoiutöötaja vaatab teksti üle, parandab vajadusel ja kinnitab selle enne digilukku saatmist.
See võib tunduda väikese muutusena, kuid dokumenteerimine on sageli üks suuremaid ajaröövleid. Kui arst ei pea pärast iga vastuvõttu pikalt märkmeid vormistama, jääb rohkem aega patsiendi kuulamiseks, keeruliste otsuste tegemiseks ja raviplaani selgitamiseks. Samal ajal võib paremini struktureeritud dokumentatsioon parandada ka terviseandmete kvaliteeti.
Kliiniline otsustustugi
Tehisaru roll on kasvamas ka kliinilise otsustustoe valdkonnas. Meditsiin on muutunud liiga mahukaks, et ükski inimene suudaks kõiki uusi uuringuid, ravimeid ja ravijuhiseid peas hoida. Varem olid arstide peamisteks abivahenditeks õpikud. Tänapäeval uuendavad erialaseltsid ravijuhiseid sageli iga ühe kuni viie aasta järel ning ühel patsiendil võib olla korraga mitu haigust, mille puhul tuleb arvestada mitme juhisega.
Hea otsustustugi võimaldab arstil küsida näiteks, millised ravivõimalused sobivad konkreetse patsiendi haiguste, ravimite ja riskitegurite kombinatsiooni puhul. Kuid vastus ei tohi olla käsuna järgimiseks. Tehisaru ülesanne on tuua asjakohane teave kiiresti arsti ette, mitte otsustada arsti eest. Raviplaan peab sündima arsti ja patsiendi vestluses, kus arvesse lähevad ka inimese väärtused, elukorraldus ja eelistused.
Triaaž
Suure potentsiaaliga valdkond on triaaž ehk otsustamine, kes vajab abi kõige kiiremini. Seda tehakse häirekeskuses, erakorralise meditsiini osakondades, perearstikeskustes ja eriarstiabi saatekirjade hindamisel. Triaaž on vältimatu, sest kõigini ei jõuta ühel ajal. Ent see on ka ressursimahukas: EMO triaažiõde ei saa samal ajal aidata kiirabiga toodud patsienti ning saatekirju hindav eriarst ei saa samal ajal patsiente vastu võtta.
Tehisaru võib aidata koguda ja struktureerida vajalikku teavet ning suunata tähelepanu juhtudele, mis vajavad kiiret hindamist. Siin tuleb aga olla eriti ettevaatlik. Kui algoritm eksib, võivad tagajärjed olla tõsised. Seetõttu peab inimese kontroll jääma alles, kasutatavaid lahendusi tuleb katsetada patsientide ja töökorralduse kontekstis ning nende mõju tuleb pidevalt mõõta.
Raviteekonnad
Sarnane võimalus avaneb raviteekondade korraldamisel. Näiteks insuldi läbi teinud inimene võib vajada kindlal ajal mitme spetsialisti abi. Koordinaatorid aitavad broneerida aegu, meelde tuletada järgmisi samme ja vastata esmasele küsimustele. Osa sellest rutiinsest tööst saab automatiseerida. Koordinaatori roll ei kao, kuid tema aeg võiks kuluda rohkem inimese ja tema lähedaste toetamisele ning vähem korduvate toimingute tegemisele.
Riskid
Samas ei tohi tehisaru kasutuselevõttu käsitleda ainult tõhususe projektina. Tehnoloogia võib eksida, teavet valesti tõlgendada või pakkuda veenvalt sõnastatud, kuid väärat vastust. Lisaks on oht, et tervishoiutöötajad hakkavad sellele liigselt toetuma.
Seda riski ei maksa alahinnata. Poolas neljas endoskoopiakeskuses tehtud vaatlusuuringus leiti, et pärast tehisaru regulaarset kasutuselevõttu avastasid arstid tehisaruta koloskoopiate ajal vähem vähieelsete muutuste tunnuseid kui varem. Uuring ei tõesta üksi põhjuslikku seost, kuid annab hoiatuse: kui inimene harjub pideva abiga, võib tema iseseisev oskus nõrgeneda.
Arstide väljaõpe
Eriti tähelepanelik tuleb olla arstide väljaõppes. Arstiks õppimise tuum ei ole õige vastuse leidmine, vaid kliinilise arutluskäigu omandamine: kuidas koguda infot, kaaluda alternatiive, põhjendada otsust ja jõuda patsiendiga kokkuleppele. Arutelu patsiendi raviplaani üle ei saa lõppeda lausega „tehisaru ütles nii“. Arstil peab säilima võime oma otsust põhjendada ning tehisaru soovitust kriitiliselt hinnata.
Kokkuvõte
Seega ei ole põhiline küsimus, kas tehisaru võtab arstilt töö ära. Tervishoiutöötajaid on niigi liiga vähe ja patsiendid vajavad rohkem tähelepanu. Küsimus on selles, kas suudame kasutada tehisaru nii, et see võtaks ära rutiini, mitte vastutuse; toetaks teadmisi, mitte ei asendaks mõtlemist; ning annaks tervishoiutöötajale rohkem aega inimese jaoks.
Kõige paremas tulevikupildis ei asenda tehisaru arsti. Ta aitab arstil olla parem arst.
