Praeguses geopoliitilises olukorras, kus inimesed võitlevad sõjas oma elu eest, tundub vananemise pärast muretsemine väga imelik, ütles luuletaja ja koreograaf Sveta Grigorjeva Arvamusfestivalile.
Olete öelnud, et kui teil oleks poeg, siis kasvataksite temast feministi. Kuidas see käiks?
Ma tutvustaks talle kogu inimeseks olemise spektrit ja lubaksin tal olla empaatiline ning tunda ja näidata kõiki tundeid.
Ma ei rõhuks ainult sellele, et ta peab olema tugev ja ambitsioonikas ning ma ei tahaks ka, et poisina sündimine determineeriks ette tema eluvalikud – ta võib soovida ja julgeda kõike, peaasi, et tema tegevus teistele haiget ei teeks! Ma julgustaksin teda nutma, kui tal on valus või – kui ta on rõõmus! Julgustaksin tal näidata oma tundeid, avama end, kommunikeerima, sest kui me kasvatame poisse end emotsionaalselt kinnisena hoidma, siis tekitame lõpuks väga katkisi inimesi. Feminism võimaldabki soost sõltumata tajuda inimeste ja inimeseksolemise mitmekesisust ja mitmetraditsioonilisust ning samal ajal märgata ja seada kahtluse alla ühiskonnas kehtivaid normatiivseid süsteeme. See aitab ka teadvustada ajalooliselt kujunenud pimetähne ja privileege ning muuta ühiskonda võrdsemaks ja paremaks kõigi jaoks. Patriarhaadi all kannatavad lõpuks ju kõik, mitte ainult naised. Ma arvan, et ma kasvataks tast cool’i ja uudishimuliku inimese, sellise sooja, empaatilise, hea huumorimeelega ning tugeva õiglustundega inimese. Sellise, kes ei pea end meheks-olemise-koorma all pidevalt tõestama, olema kindlasti juht ja staatust taga ajav “tegija”. Ma õpetaks teda austama naisi, loomi, taimi ning aitama endast nõrgemaid. Oo, ja ma õpetaks teda tantsima! Vot see poika oleks küll üks korralik tantsulõvi, kes päriselt siis oskab liikuda ja mitte vaid siis, kui paar jooki on hinge all.
Üks teatrikriitik kinnitas mulle, et mitte keegi ei tule Eestis vaatama lavastust, mille peaosas on nuttev mees. Nii haridustöötajate kui ka teatrikülastajate hulgas on rohkem naisi kui mehi. Miks me naistena taastoodame neid soorolle?
See on sotsialiseerumise tagajärg. Ma ei arva, et see on eos kuidagi pahatahtlik. Tüdrukuid suunatakse ju olema alalhoidlikud ja tublid. Naistel on tihtipeale see tubli tüdruku sündroom, millest minagi ei ole jäänud täiesti puutumata. Omal ajal pidi mul kindlasti olema hea lõputunnistus ja kuldmedal. Lõpuks sain hõbemedali ja see oli suur katastroof! Ka empaatilisust peetakse tüdrukutele omaseks jooneks, kuigi poisid on sama empaatilised. Kui poisid aga kaastunnet välja näitavad, siis öeldakse neile „möku“ või „eit oled“. Suures pildis näitab see, kui suureks nõrkuseks peetakse feminiinsust kui sellist. Muutus algab siis, kui lapsi hakatakse teistmoodi kasvatama ja nii, et soolisi kategooriaid mõtestatakse avaramalt, küll siis on ka laval nuttev mees kunagi täitsa OK ja isegi ehk mitte midagi eriti märkimisväärset? Et noh, normaalne on ju nutta… Suva, kas oled mees, naine või mittebinaarne. Mina tahaksin küll elada maailmas, kus kõik võiksid nutta, kui nad tahavad – nii laval kui elus – ilma, et neid selle eest kuidagi demoniseeritaks ja välja naerdaks! Järsku me siis näeksime ka teatris soolises mõttes palju kirjumat seltskonda, et mehed ei tuleks teatrisse valdavalt ainult siis, kui naised nad kaasa võtavad. Kultuuri tarbimine on meil paljuski ka naiste poole kaldu, see on kurb. Mehed, tulge ka ikka teatrisse!
Võtate lavastajana sügisel ette mehelikkuse küsimuse. Miks?
Vabal Laval tuleb mul sügisel välja maskuliinsuse teemaline lavastus (MASC esietendub Narvas 13. novembril, Tallinnas 17. novembril), sest ma tahan esmalt ise mehi paremini mõista, hehe! Aga mulle näikse ka, et nii Eestis kui globaalselt – paljud mehed on õnnetud. Kui mõtleme näiteks andmetele meeste sõltuvuste, ületöötamise või suitsiidiriski kohta, siis need on ikkagi meeste “kasuks” kaldu. Me peame rääkima ka paraku poiste radikaliseerumisest, ka näiteks Andrew Tate mõjust, kuigi sellega me lavastuses seekord ei tegele. Siiski – manosfääri teemat uurides sain aru, et kõik algab sellest, et poisid otsivad sotsiaalmeediast vastuseid väga normaalsetele küsimustele, et kuidas leida sõpru või kuidas minna trenni, mis on hästi inimlikud küsimused ju, eks? Kuidagi aga viivad need algoritmid neid edasi aga juba toksilisse manosfääri, kus prevalveerivad juba misogüünsed arusaamad ja väga jäigad soorollid ja ootused neile. Mis omakorda kinnistavad normatiivseid struktuure ja ei lahenda ei nende poiste ega üldisemalt ühiskonna jaoks mingeid probleemseid olukordi. Meheks olemine on minu arvates palju laiem kui see, mida näidatakse meile ka näiteks nii Delfis või Postimehes. Meedia kipub kujutama mehi eeskätt kahe äärmusena: neid, kes on kas edukad juhid või teisalt, räiged vägivallatsejad. Aga kust see tavaline Eesti mees peaks ennast siis ära tundma? Eeldan, et neid mehi on ikka kordades rohkem kui nn edukaid juhte või värdjaid. Seda enam, et meedia poolt taastoodetud stereotüübid on väga varmad lahustuma ja kaduma. Lavastuses me tegeleme selle tavalise normaalse mehega ja püüame samas ka näidata jätkusuutlikumaid mehelikkuse vorme.
Millal me hakkame meeste kehadest rääkima samamoodi kui naiste omadest?
Praegu ei räägita kindlasti naiste ja meeste kehadest võrdselt, eriti kui mõtleme sellele, kuidas just naistele suunatud reklaamid puudutavad keha hoidmist, nooruse säilitamist või õigetes kilodes püsimist. Kuigi eks ka meestel on see looksmaxxing teema, mis on ka päris õudne! Samas peavad naised tänavapildis tihti mõtlema oma kehaga seotud ohtudele, sest kui naisega midagi juhtub, küsitakse talt esimese asjana, mis tal seljas oli. Ja jumala eest, kui see oli näiteks miniseelik, eks! Kui meeste kehadest hakataks rääkima sama palju kui naiste omadest, siis saaksid ka mehed teada, kui keeruline on naisena ühiskonnas navigeerida. Ma olen ka isiklikult kannatanud selle pärast ja mul on olnud erinevaid suhteid toiduga, kui rääkida nt söömishäiretest. Teisalt, meil on nii palju tabusid, mis on seotud kehadega. Me nagu tegeleme sellega täiesti valest kohast. Näiteks menopausist ja sellele eelnevast perimenopausist ei räägita ju üldse nii palju? Või üldse menstruatsiooniga seonduvast. Palju naisi kannatavad näiteks raske premenstruaalse düsfoorilise häire all, minagi – aga palju me selle kohta üldse teame? Sul võivad PMDD tõttu olla väga tõsised tervisehäired ja kohati ka suitsiidimõtted, aga tihti ei oska ka arst sind kuidagi aidata. Kui me räägime kehadest, siis on see tihti seotud emaduse või seksuaalsusega või mingite iluideaalidega, aga mina sooviks näha kehast mõtlemist hoopis teises võtmes. Kehalise kasvatuse tundides võiks nt kaugushüppe ja 100 meetri jooksu asemel tegeleda hoopis iseenda ja teiste kehade tundma õppimisega, sest siis oskaksime paremini õppida teineteise ja enda piire tajuma. Ja see ei ole siin mingi üleskutse seksuaalsusega seonduvatele aktidele, eks! Teineteise puudutamisest võiks üldse esmalt mõelda kui mitteseksuaalsest tegevusest. Üldse võiksime olla rohkem kontaktis enda kehadega. Kui me teineteise piire paremini tajuks, siis oleks meil ka palju vähem vägivalda ja igasuguseid perverssusi ühiskonnas. Või noh, mul on siuke hüpotees. Seega ma arvan, jah, et see kohtumine kehaga võiks käia veidikene teistmoodi kui praegu. Kehast võiks mõelda hoopis sellises võtmes, et me oleksime kehadena maailmas huvitavad, et meil oleks huvitavad kehad, mitte aga esmalt ilusad, siledad, peenikesed, pidevalt produktiivsed ja hästi töötavad.
Keha vananeb. Kas te kardate vananemist?
Olen mõelnud sellele, sest saan kahe aasta pärast 40-aastaseks. Ühelt poolt on vananemine selgelt privileeg, eriti kui me mõtleme tänasele päevale ja sellele, mis geopoliitiliselt toimub. On inimesi, kes võitlevad oma elu eest praegu just selsamal hetkel ja seetõttu on praegu väga imelik öelda, et mina tahaksin jääda sellesse kohta, kus ma olen ja mitte vananeda. Teisalt on naise vananemine, väärtus ja tähendus meie ühiskonnas nii tugevalt seotud vananemisega. Olen mõelnud, et kas see “parim enne” on seotud sellega, et naisi väärtustatakse seni, kuni nad on bioloogiliselt n-ö vajalikud, ehk siis reproduktiivses eas naised. Ning kui see iga on läbi, siis on „parim-enne“ möödas. Meeste puhul kehtib tihti ju vastupidine arusaam, vananemine ei kahanda nende väärtust ühiskonna silmis, pigem kasvatab. Tervislikum oleks, kui naistel ei oleks sellist painet ja kaoks arusaam, et kui menopaus kukub, siis pole naistel siin maailmas enam midagi justkui teha. Aga selleks peaksime me ühiskonnana mõtestama naise tähendust lahus emaks olemisest – et naise roll ühiskonnas ei tähendaks esmalt emadust. Erinevast pärimusest saab ju ka lugeda, et just vanemad naised olid kogukonnas tihti need kõige targemad. Austusväärsemad! Need olid need nn nõiad, aga mitte ainult, kes olid oma elatud elu pinnalt kogunud igasugust tarkust ja väge, mille järgi ülejäänud ühiskonnal hea joonduda. Mina tahaksin elada sellises maailmas, kus naise väärtus suureneb vastavalt sellele, mida vanemaks ta saab ja küsimus selle kohta, kas naine on ema, mitme lapse ema või üldse mitte ema – muutuks hoopis teisejärguliseks. Naiste väärtus ei tohi sõltuda tema reproduktiivsetest võimetest. Aga selleks peab muutuma arusaam naiseks olemisest kui sellisest. Ja selleks ongi vaja feminismi, kui tulla esimese küsimuse juurde tagasi.
Tantsijate karjäärile seab vanus piiranguid või pole see enam nii?
Balletitantsijatel on suuremad piirangud kui minul, kes ma tegelen kaasaegse tantsuga. Kuna viimasel ajal olen käinud palju jõusaalis, siis tunnetan, et olen praegu isegi paremas vormis kui olin kahekümne aastaselt. Koreograafi töös on esmatähtis kujutlusvõime ja seda saab rakendada ka siis, kui keha võib-olla ei liigu või ei toimi nii hästi. Kujutlusvõime sõltub aga paljuski sellest, kui palju sa ennast arendad, palju loed, käid teiste töid vaatamas ja hoiad end kursis sellega, mis üldse maailmas toimub!
Tihti näen vanemaid inimesi, kes on kurvad ja kibestunud ning mõtlen, et millest see tuleb. Ma arvan, et elamise rõõm tuleb ikkagi jätkuvast uudishimust, siis kui teed hommikul silmad lahti ja mõtled, et mida ma täna veel õpin, keda kohtan, mida ma näen või kogen, mida pole veel ehk kogenud! Et olemasolemine oleks ankurdatud esmalt uudishimusse ja rõõmu. Aga eks seegi ole privileeg, paljudel meist on üldse nii palju vaba aega? Samas, see jätkuv uudishimu süvendamine on selline värk, milleks lihtsalt peab mõnikord ka agressiivselt ja nahaalselt aega võtma, üha kuhjuvate olmeliste probleemide kiuste. Peab vahel ikka uusi asju ka katsetama ja mitte kartma nii läbikukkumisi ja ebaõnnestumisi. Iga kord, kui jätad midagi hirmu pärast tegemata, siis närbutad justkui midagi endas ja sellisest kumuleeruvast elama-kartmisest see kibestumine vast tekib. Mina igal juhul püüan alati teha neid asju, mida ma kõige rohkem kardan!
Osalesite Arvamusfestivalil arutelus, mis keskendus naiste rollile tööturul. Kas teile tundus, et suutsite meestest tippjuhid ära veenda, et midagi peaks muutuma?
Ei suutnud. Mulle tundub, et meie arutelu määras see, milline ligipääs meist kellelgi mis infole on, mis raamatuid me oleme lugenud, kus sündinud ehk kust oma elu alustanud jms. Mina näiteks ei pea turumajandust loomulikuks ja neutraalseks majanduskorraks, nagu üks meespanelist. See on lihtsalt üks majanduslik vorm teiste seas. Ma arvan, et inimestel on elus tihtipeale erinev stardipakett ja kõik ei ole ka selle nn vaba turu ees ka võrdsed. Näiteks mina ise olen suurema osa elust elanud Lasnamäel. Ma olen esimene meie peres, kellel on olnud ligipääs kõrgharidusele. Ma kahtlen, kas arutelus osalenud meeste taust sarnaneb minu omale. Need kontekstid on nii erinevad ja neid tuleks võtta laiema pildi hindamisel arvesse, mida aga tihti ei kiputa tegema. Kui me eos ütleme, et naised on sellised ja mehed naasugused, või et kapitalism ja turumajandus on loomulik majanduse korraldamise viis, siis kas siin ongi enam võimalik debatti pidada? Mitte et ma arvaks, et tänases arutelus osalenud meestel pole mitte mingisugust valmidust dialoogiks, ikka oli, aga tegelik valmisolek toimivaid ühiskondlikke süsteeme kahtluse alla seada tekib ikkagi vaid siis, kui kuskilt hakkab endal hõõruma. Oma privileegidest mitte teadlik inimene ei pruugi aru saada, et meil polegi ühiskonnas näiteks võrdseid võimalusi saada tippjuhiks. Inimene, kes liigub ringi kahel jalal, ei tunne ju, et linn ei oleks talle ligipääsetav! Olukorras, kus inimene tunneb ennast „nagu kala vees“ mõnes süsteemis, on väga kerged tekkima nn pimetähnid, mille pinnalt kõike teist ja kõiki teisi mõõta. Teisest poolest arusaamiseks tuleb aga ennast mudida ikkagi pidevalt selle teise inimese kingadesse, ja seda enamik meist kas ei pea tegema või siis ei viitsi teha.
Kuulsime arutelust, kuidas mehed ehitavad karjääri toetavat solidaarsust koolides, ülikoolides, korporatsioonides. Kuidas kasvatada naistevahelist solidaarsust?
Ma olen ka isiklikult tajunud mõnikord, et minu kõige suuremad kriitikud on olnud naised ja olen mõelnud, et huvitav, kust see tuleb. Esiteks, üks põhjusi on tõenäoliselt internaliseeritud misogüünia ja võimu järgi joondumine, sest nii on neil naistel turvalisem ühiskonnas navigeerida. Kui elame süsteemis, mis premeerib naisi, kes on vähem ambitsioonikad, ei tihka väga silma paista vms, siis teistsugune viis naine olla häiribki mõnikord naisi ehk rohkemgi kui võimul olevaid mehi, sest need naised ise tahaks olla nii vabad ja julged, aga mingitel põhjustel ei saa. Selle asemel aga et kritiseerida patriarhaati, kritiseerivad nad neid naisi, kelle moodi nad tegelikult olla tahaks. Seda omakorda premeerib laiem avalikkus, kes peab naisi jätkuvalt alalhoidlikeks ja pigem empaatilisteks olenditeks võrreldes meestega, sest meid on nii maast-madalast sotsialiseeritud.Rääkides aga juhtidest, siis on probleemiks ikkagi siiamaani see, et juhtivatel kohtadel on vähem naisi vaatamata sellele, et naised on meil ühiskonnas nõnda haritud. Ma ka täna küsisin, et kuidas see on võimalik, et naiste parem haridus ei võrdu suurema võimu, paksema rahakoti ja enda juhipotentsiaali realiseerumisena? Kust need käärid tulevad? Teiseks, kuna mehed ikkagi prevalveerivad endiselt juhtivatel kohtadel, siis naistena meile tundub, et konkureerides juhtkonda konkureerime esmalt teiste naistega. Kuna tippu jõuavad väga vähesed naised, siis ongi lihtsam võtta teist naist vastasena, mitte aga meest. Tegelikult peaksime aga hoopis oma seljad kokku panema! Üks näide sellest, kuidas naistevaheline solidaarsus toimib, on Naiskirjanduse auhind. Selle auhinna summa on nii suur (15 000 eurot – toim), et võiks tekitada kadedust, aga ei, vastupidi – see auhind on hoopis tekitanud sõsarkonna, kus naised elavad teineteisele kaasa ja toetavad teineteist. Prestiižsed kirjandusauhinnad on ajalooliselt tihti läinud ikka meestele, Naiskirjanike auhind tekkiski mõneti reaktsioonina sellele. Et mõni mehike solvus selle peale öeldes, et “aga kui mehed teevad oma auhinna?!”. Esiteks, tehke, kes teil keelab. Aga esmalt võiks aru saada ka sellest, et vaikimisi ongi praegused KULKA auhinnad olnud tihti “meeste auhinnad”. Näiteks proosaauhind, mis on see kõige magusam ja tähtsam, on statistiliselt ikka meestele läinud, aga miks? Kirjutavad mehed siis paremini? Ei usu. Aga ajalooliselt kujunenud mustreid ongi raske mudida või lausa murda. Nüüd on naiskirjanduse auhind viinud selleni, et isegi KULKA on vist aru saamas, et nende auhinnarahad ei ole ka piisavad ja on tekkimas ehk lumepalliefekt – kasvavad needki auhinnarahad? Sest ega see kulturniku elu on siinmail ikka selline vaevaline, pidevalt peab oma olemasolu muudkui õigustama. Ma isiklikult ei viitsi seda enam teha. Eesti riik peab ikkagi päriselt oma kultuuritöötajaid hakkama väärtustama. Sest nemad hoiavad oma tegevusega esmalt seda riiki üleval, mitte aga meie palavalt armastatud majandus ja excelitabelid!
Sveta Grigorjeva osales 8. augusti Arvamusfestivali arutelus „Kas süsteem hoiab naisi tagasi“, mis on järelkuulatav siin: https://soundcloud.com/arvamusfestival/kas-susteem-hoiab-naisi-tagasi-9?in=arvamusfestival/sets/af-2026-toeoeelu
Koostas
Külli Kapper
Arvamusfestivali kommunikatsioonimeeskonna vabatahtlik
