Kui panna ennast teise inimese kingadesse ja üritada nendes päriselt kõndida, siis tekib empaatiline vaatenurk ja asjad ei tundu enam nii must-valged, ütles kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks Arvamusfestivalile.
Mis teemad on Eesti ühiskonnas jätkuvalt tabuteemad?
Mulle tundub, et kõik see mis puudutab privaatsfääri nagu perekondlikud suhted on jätkuvalt tabu.
Perevägivald on siiani üks neist teemadest, millest ei ole piisavalt räägitud sellise nurga alt, kus võetakse ohvri kannatusi tõsiselt ja ei küsita esimese asjana seda, et äkki ta oli ikka natuke ise süüdi.
Ka kõik see, mis puudutab naise kehalisi sfääre, on tabu. Näiteks vananemine ja igasugune ealine stigma, mis puudutab töökohti ja seda kuidas inimesi töökohtadele valitakse.
Miks me just neid küsimusi väldime?
Need on nii tugevalt juurdunud sotsiaalsetes hierarhiates. Me oleme harjunud, et asjad on alati ühte viisi. Ühiskonna alustalade nagu traditsioonid, arvamused, veendumused muutmine on üks raskemaid asju.
See on sisuliselt nagu Titanicu pööramine. Laev on nii suur, et selle rooliratast peab varakult enne jäämäge keerama. Seda tuleb justkui keerata kogu aeg ja ikkagi tundub, et harjumuspärane oleks sõita otse edasi, mis siis, et jäämägi seisab keset vett risti ees.
Loojana olete võtnud ise ette aga just need kõige keerulisemad asjad nagu surm, pedofiilia, eestlaste ja venelaste vahelised suhted. Miks?
See tuleb teatud sisemisest veendumusest, et peab rääkima ka nende lugusid, keda oleme harjunud marginaliseerima või kõrvale jätma, sest need ei ole olnud osa sellest loost, mida me tavaliselt räägime.
Kui võtame näiteks Noorsooteatri lavastuse „Nõusolek“, siis on meil prevaleerinud meestekeskne käsitlus. Me teame väga tugevaid lugusid väärkohtleja vaatepunktist nagu näiteks Nabokovi „Lolita“.
Kui aga hakkasime tegelema Vanessa Springora „Nõusolekuga,“ siis üks meie esimesi mõttekohti oli see, et nüüd jutustab vastukaaluks Nabokovi peategelasele Humbert Humbertile ära oma loo ohver.
Ma kirjutan ka ajaloolistest naistest, sest nende lood on kirjutamata. Kui leidsin „Taeva tütarde“ jaoks Heldvig Bülli, siis minu esimene ehmatus oli see, et kuidas nii vähesed inimesed teavad naisest, kes on päästnud tuhandeid lapsi genotsiidist. Meil Eestist on läinud maailma selline inimene, kes on väärt seda, et igaüks tänaval teaks tema nime.
Viimase tööna kirjutasin näidendi Miina Härmast, Anna Haavast ja Aino Tammest (Lavastuse „Hõbe“ esietendus on Kernu mõisas 24. juulil). Nad olid sõbrad. Nad on Eesti kultuuriloos väga olulised naised. Miks ei ole varem neist sellist suurt lugu kirjutatud?
Need küsimused hakkavad mu hinges kripeldama ja jõuan sellesse kohta, et ma pean ise nendele küsimustele vastama, pean kergitama neid saladuseloore ja tooma need lood päevavalgele.
Noorsooteatri lavastuses „Nõusolek“ näeb ema oma 14-aastase tütre ja 50-aastase mehe suhet kõrvalt. Mida ema oleks pidanud teisiti tegema?
Jah, selle ema roll ongi väga keeruline. Ta ühelt poolt justkui õigustab seda suhet ja teiselt poolt jällegi laidab seda.
Mulle tundub, et vanemate roll on tänapäeval kahetine. Ühelt poolt tuleb olla kohal oma lapse jaoks. Mitte füüsiliselt samas ruumis, vaid olla kohal ka vaimselt, ehk saada aru, millega su laps parasjagu tõeliselt kimpus on. Laps on täpselt samapalju indiviid nagu täiskasvanu, lihtsalt märksa kogenematum.
Oluline oleks pideva kontakti hoidmine teismelisega, kes üritab järjest enam oma maailma ja oma reegleid hakata looma ning hakkab järjest enam ära kaduma teatud „oma tõe“ maailma, mis tänapäeval on tihti seotud ka nutimaailmaga, nagu Springora ajal oli seotud raamatute maailmaga.
„Nõusoleku“ loo ema võibolla vabandab pisut välja see, et isa ju lahkus pildilt ja ema jäi sisuliselt üksikema staatusesse. Võimalik, et tal ei olnudki enam töö kõrvalt aega sellele kõigele. Aga samas ta mingis mõttes ikkagi justkui tõukas selle lapse ise selle koletise käte vahele. See on äärmiselt keeruline olukord. Me üritasime läheneda sellele emale võimalikult kaastundlikult, aga ta tegi vigu ja ka need vead tuli samuti esile tuua.
Olete vaadanud ka Eestis elavate venelaste hinge. Eelmisel suvel esietendus Narvas Vabal Laval „Sisekliima“. Kas eestlasi ja venelasi saab praegu sõja ajal üldse lepitada?
Ma ei tea, kas seda saab nimetada lepitamiseks, see on palju suurem küsimus kui üks lavastus või üks inimene vastata saab. Aga me tegime „Sisekliima“ raames ka intervjuusid Narva noortega, mis jätsid mulle mulje, et seal on olemas soov üksteist mõista. Nad ei olnud suletud oma infovälja, vaid olid valmis rääkima ka ebamugavatel teemadel ja said hästi aru, kui keeruline on Narva kui piiripealse linna olukord. Minu jaoks sündis sellest eelkõige võimalus dialoogiks. Kas sellest kunagi kasvab lepitus, seda näitab aeg.
Mul on olnud ohutunne, sest Ukraina sõja teemal on Eesti venelased avalikus ruumis vaiksed ja me ei teagi mida nad päriselt mõtlevad.
Kindlasti on inimesi, kellel on äärmuslikumad vaated ja kindlasti on inimesi, kellel on mitmetahulisemad vaated. Meie intervjuudes sattusid meiega rääkima inimesed, kes olid avatud arutama ka kõiki neid küsimusi, mis puudutasid sõda. Oli näha, et neil oli palju küsimusi ja sisemisi vastuolusid, millele nad ise alles otsisid vastuseid. Võibolla see on ka see koht, mille üle tasub mõtiskleda, et kuidas dialoogi ehitada ja neid sildasid luua.
Kuidas rääkida keerulistest asjadest nii, et ei provotseerita ja ei lõhuta inimesi. Mis on teie nipid? Surma käsitleva lavastuse „Lõpp“ saalist lahkusid inimesed nii, et nad ei kukkunud pärast seda ise kokku.
See on oluline, sest sa pead loojana hoidma kõiki teatrisaali tulnud inimesi. Kui inimesed hakkavad saalis läbi elama selliseid tundeid, mis nad lukku panevad, siis ei ole võimalik seda lugu rääkida. Ega siin mingit suurt nippi polegi. Mulle on lihtsalt väga südamelähedane etnograafiline viis, et ma vaatan korraks seda küsimust või fenomeni, millega tegelen, läbi kõigi asjaga seotud inimeste silmade.
See ei tähenda kellegi tegude õigustamist, vaid püüdu mõista, kuidas sellised lood üldse sünnivad. Selliste mustrite esiletoomine aitab luua mitmetahulist lugu. Ma arvan, et kui inimesed näevad, et lugu on erinevate nurkade alt läbi mõeldud, siis nad tajuvadki seda mingisugust teatavat hoitust või seda, et ta ei pea vabalangema kuskile tühjusesse.
Kas teie kardate surma?
Ma ei oska öelda. Mõtisklesin selle peale väga palju, kui me Vanemuise teatris „Lõppu“ tegime. Me ju külastasime ka Diakooniahaiglat.
Millest ma selle protsessi käigus aru sain on see, et me keegi ei tea, kas me kardame seda enne kui me sellega kohtume. Sest see on niivõrd suur ja hoomamatu nähtus, minek tundmatusse.
See teeb alandlikuks ja ma arvan, et selle ees alandlik olemine on kõige parem viis sellega toime tulla oma eluajal. On selliseid jõude, mis on meist niipalju suuremad. Inimene ei ole looduse kroon.
Oma uues romaanis „Päikeseuskujad“ kirjutate rannarootslaste Eestist lahkumisest. Mida te sellest õppisite?
Lahkumise teema on tänapäeval sõjahirmus jälle aktuaalne. „Päikeseuskujate“ romaanis üritasingi mõtestada seda, et mis on õige, kui olukord muutub väljakannatamatuks. Lahkujaid on peetud ju ka kodumaa reetjateks.
Romaani kirjutades hakkasin üha rohkem mõistma, et kui olukord on vältimatu ja sul on lapsed, siis on lahkumine üks mõistetav valik. Alati on neid, kes ei lähe ja alati on neid, kes lähevad. See on inimese sügav otsus, mille ta teeb. Kui lahkumise põhjus tuleb võõrvõimust või välisest survest, mis invasiivselt su ellu tungib, siis pole siin õigeid ja valesid lahendusi.
Kas te olete feminist?
Jah, ma olen feminist.
Mida tähendab olla praegu feminist Eestis?
See tähendab, et tuleb olla tähelepanelik, sest ükski kättevõidetud õigus ei püsi iseenesest. Ma arvan, et see pole oluline ainult Eesti kontekstis, vaid tuleb jälgida kullipilgul kõikjal maailmas toimuvat.
See on perspektiivi küsimus. Kui kusagil maailmas hakatakse naiste õigusi piirama, näiteks enesemääramisõigust või reproduktiivõigusi, siis tasub seda tähele panna, sest sellised ideed ei jää tavaliselt ühe riigi piiridesse. Ideedel on kalduvus levida, ka halbadel ideedel. Eestis on õnneks olnud seni väga tugev meditsiiniline konsensus, mis on aidanud hoida reproduktiivtervise küsimusi teaduspõhisena.
Miks on Eestis vaja eraldi naiskirjanduse auhinda?
Ka see küsimus ei ole ka ainult Eestile omane. Kirjandusmaailmas on olnud perioode, kus naiskirjanikud on saanud vähem tähelepanu ja seevastu rohkem kriitikat kui meeskirjanikud. See ajalooline ebaõiglus vajab endiselt tasakaalustamist.
Samuti on Eesti naiskirjanduse auhind näidanud, et aitab tuua esile teoseid ja autoreid, kes muidu ehk jääksid natuke suuremate ja tuntumate nimede varju. Naiste looming on väga mitmekesine ja me oleme avastanud väga põnevaid autoreid. Auhind aitab nähtavaks teha ka neid naiste kogemusi, mis on kirjanduses või kultuuriloos jäänud tagaplaanile.
Nimetage üks Eesti naiskirjanik, kes on teile olnud kõige suurem eeskuju?
Praegu on selleks kindlasti Anna Haava, sest olen mitu kuud temaga näidendit kirjutades talle mõelnud ja temaga tegelenud. Mul on olnud alati selline tunne, et ta hoiab endas mingit suurt saladust. Kui lõpuks lugesin ta kirju tema sõbrannale Elise Aunale, sain aru, millise erakordselt terava ja analüütilise mõtlejaga oli tegemist.
Kui meil on ajaloos sellised naiskirjanikud, siis on meie kultuuril väga tugev vundament, on millele toetuda ja kust edasi kasvada.
Külli Kapper
Arvamusfestivali kommunikatsioonimeeskonna vabatahtlik
Pilt: Ruudu Rahumaru
