Jaanuaris ja veebruaris plaanime Eestis tuuritada ja otsida etendustel mängu ja andmeteatri abil ühiselt lahendusi probleemidele, mis kummitavad Eesti ühiskonda, ütles Arvamusfestivalile Kinoteatri Lühkarite algataja Paavo Piik. „Märtsis on riigikogu valimised. Ehk õnnestub sel viisil anda poliitikutele ja ka valijatele omamoodi sisendit.“
Kas Eesti teatrid on muutunud poliitilisemaks?
Mulle tundub, et tuleb eristada otsest poliitilist sekkumist teatri vormis ja pehmet poliitilist sekkumist sotsiaalsete teemadega tegelemise kaudu.
Ütle üks sotsiaalne teema ja ma arvan, et mingil kujul leiab selle viimase viie aasta Eesti teatri mängukavadest. Näiteks lavastused, mis puudutavad nõusolekuseadust, vaimset vägivalda, Ukraina sõda, aga ka erivajadustega inimeste olukorda Eestis, asendusvanemlust.
See on kasvav trend, sest teatrid on sotsiaalsetest teemadest teadlikumad ja tahavad kaasa rääkida, ent see tegevus ei ole alati suunaga astuda poliitilisse mängu või mõjutada mingit konkreetset poliitilist protsessi.
Teatri aktiivsele poliitilisele sekkumisele on raskem näppu peale panna.
NO99 lavastus „Ühtne Eesti suurkogu“ on siin põhinäide, aga selliseid konkreetseid poliitilistest protsessidest või poliitikutest rääkivaid lavastusi on ikka palju vähem.
Mitte et neid üldse ei oleks, aga päris selliseid asju, et paneme lavale Thomas Piketty “Kapitali 21. sajandil” või räägime teatrilaval eesti vasakpoolsuse ajaloost, nii nagu Saksamaal on tehtud, liiga tihti siinmail ei juhtu.
Poliitiline teater kõlaks Eestis kuidagi nagu poliitiline kirik?
Jah, nii on, et inimesed tahavad teatris tajuda ka igavikulist mõõdet ja kui teema on väga kitsalt poliitiline, siis võib jääda tunne, et see ei paku hingele kosutust.
Paljud lääne, sealhulgas näiteks Soome teatrid, positsioneerivad end teatrite ja lavastuste kaudu sageli selgelt aktiivsematena. Nad on mingis mõttes eesliinil, sellised aktivismi õide puhkemise kohad ja võitlevad näiteks vähemuste õiguste eest või võtavad sõna rassismi teemadel. Niipea kui kellelegi liiga tehakse, on tavaks, et teatrid ja kunstiringkonnad astuvad selle vastu välja.
Eesti ühiskonnas on teater väga tugeval positsioonil ja katab ka palju rohkem kihte ühiskonnast. Eesti teater ei ole ainult see koht, mille kaudu vähemused saavad oma häält kuuldavaks teha, vaid ta on ka traditsioonide hoidja. Meie teater tõmbab erineva poliitilise veendumusega inimesi lavastusi vaatama ja teatrit tegema. Võib siis öelda, et Eesti teater on natuke konservatiivsem võrreldes mitmete teiste teatririikidega, aga et see tuleb koos laiema arvamusspektri boonusega
Kinoteatri „Lühkarites“ te tõmbasite publiku poliitiliste teemade arutellu. Mida te õppisite nende katsetustega?
Kui alustasime andmeteatriga, siis tahtsime panna inimesi oma poliitilisi veendumusi võrdlema. Küsisime, et mis partei poolt hääletatakse või kuidas suhtutakse sellesse või tollesse küsimusse. Tahtsime näha, kes on saalis ja mida nad arvavad.
Mida aeg edasi, seda rohkem arendasime andmeteatrit erinevatesse suundadesse. Mulle oli kõige olulisem kogemus see, kui leidsime viisi panna inimesed teineteisega suhestuma.
Kõige emotsionaalsemalt tuli see esile neljandates „Lühkarites“, kui palusime inimestel jagada anonüümselt oma salajasi mõtteid ja neid loeti lavalt ette.
Siis tekkis suur osaduse tunne, olukord, kus said aru, et need 500 inimest saalis sinu ümber kannavad just praegusel hetkel kaasas sarnaseid tundmusi ja mõtteid. Keegi kirjutas, et ta vihkab Trumpi, teine sõnas, ta vihkab Putinit, kolmas ütles, et tuleks lõpetada Gröönimaa kallal jauramine, kuni selleni välja, et keegi kirjutas: «Ma armastan sind, Kadri.»
Üks andmeteatri suund oli panna inimesi mingitele poliitilistele teemadele reageerima, aga teine suund oli koosolemise tunde tekitamine. Seda hakkas andmeteater ka endas kandma.
Oma uue lavastusega, mille esialgne tööpealkiri on „Ideaalne valimisprogramm“, hakkame otsima võimalusi kuidas andmeteatrit kasutada nii, et panused oleksid suuremad, et vastustest sõltuks rohkem.
Kuidas te saite „Lühkarite“ lavastuses kõik vaatajad osalema?
Osales ligi 80 protsenti publikust, sest kogusime andmeid nutitelefonide abil. Kõigil ei olnud sellist telefoni kaasas või need ei pruukinud olla laetud. Mõned inimesed kasutasid andmete saatmiseks ka oma kaaslaste telefone või vastasid koos.
80 protsenti on suur osalus.
Ma arvan, et selle tekitas teatri loogika, mängumoment. Kui lavalt kehtestatakse reeglid, et nüüd teeme niimoodi, siis paljud tulevad kaasa. Henrik [Kalmet] lavalt ka mitu korda rõhutas, et ärge kartke, see on pehme osalusteater ja mitte keegi ei pea lavale tulema.
Mis on Eesti ühiskonnas katki, et teater peab niimoodi sekkuma?
Eks sekkuma paneb see üldine tunne, et inimesed on üha enam teineteisest lahus ja üha vähem on kokkupuutepunkte. Valitsejad tunduvad järjest kaugemal ja tavalistest inimestest eemal. Näiteks 70 protsenti Eesti valijatest võib ju arvata, et tuleks vähem metsa raiuda, ent tundub, et mingeid päris samme selleks valitsejad astuma ei kiirusta.
Aktiivse poliitilise teatri üks eesmärk on panna inimesi uuesti oma osatähtsust tunnetama.
Kirjeldage oma uut lavastust, mille käigus sünnib ideaalne valimisprogramm?
Sügisel hakkame uue lavastusega tööle ja ega me veel ei tea ka ise lõpuni, mis sellest täpselt sünnib.
Mõte on käia üle Eesti ja moodustada etendustega sellised väikesed teatrikogud. Inimesed tulevad saali ja tekitame olukorrad, kus tuleb kokku leppida, millised on järgmised poliitilised sammud, mida on vaja teha, ehk kus on kõige suuremad kitsaskohad ja millised on esmased lahendused. See on lavastuse alguspunkt.
Kasutame selleks muuhulgas andmeteatri formaati, mida „Lühkarite“ ajal katsetasime.
See on nagu selline demokraatliku protsessi läbi mängimine või mõtestamine, et kuidas poliitiliste kokkulepete tegemine sünnib.
On ka see idee, et need ühiselt kokkulepitud ideed panna kirja ja iga etenduse järel avaldada, vaadata, kuidas need etenduseti erinevad. Märtsis on riigikogu valimisi, lavastusega tuuritame jaanuaris ja veebruaris.
See on ju uue partei loomine?
Eesmärgiks on dialoog. Proovime panna inimesed omavahel viisakalt eriarvamusi ületama ja aktsepteerima. Demokraatia edasi kandumiseks on vaja harjutada kuidas ühiselt arutades otsusteni jõuda.
Meie praeguse poliitilise kultuuri üks probleeme on see, et ei osata kaotada ja ei osata eksida. Oleks värskendav, kui meil oleks mõni tipp-poliitik või partei, kes ütleks avalikult midagi tunnustavat ka teisele poliitikule või parteile või tunnistaks, kui ta kuskil eksis.
Poliitika ei pea olema küsimus sellest, et kas sulle meeldivad või ei meeldi teise maailmavaatega inimesed, vaid mis on parimad viisid kuidas ühiskonda korraldada.
Võiks osata tunnustada ka neid häid ideid, mis on välja käidud poliitikute poolt, kes sulle ei meeldi.
Külli Kapper
Arvamusfestivali kommunikatsioonitiimi vabatahtlik
